Praktikandid Eesti Genealoogia seltsis

Kui kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, kui minu meilipostkasti potsas 2015. aasta detsembris kiri, et kutsutakse kogukonnapraktika infopäevale. Sain lugeda teavet: „Kogukonnapraktika on koolide ja vabaühenduste koostööprogramm, mille käigus gümnaasiumiõpilased lähevad ühiskonnaõpetuse aine raames mõnda vabaühendusse põgusale praktikale. Uued oskused, teadmised ja hoiakud aitavad noorel kasvada aktiivseks ühiskonnas osalejaks, vastutustundlikuks kodanikuks ning hoolivaks ja märkavaks inimeseks ehk heaks kodanikuks.“

Lisaks anti teada, tsiteerin: „Koolide ja vabaühenduste koostööprogrammi Kogukonnapraktika otsib Viljandimaal tegutsevatesse vabaühendustesse praktikakohti kohalikele gümnaasiumiõpilastele, et neile kevadel mõne nädala jooksul lähemalt näidata, millega vabaühendused tegelevad, ja anda noortele võimalus vabaühenduse tegevustes kaasa lüüa. Viljandimaal ühines Viljandi Gümnaasium ja Tarvastu Gümnaasium oma 10.klassi noortega. Ca 60 Viljandimaa noort hakkavad otsima märts-aprill perioodiks endale praktika kohti. Olge valmis!“ 

Kui asi rahvakeelde ümber panna, siis oli kasutusele võetud uus ÜKT ehk ühiskondlikult kasuliku töö väljund, mille käigus gümnaasiumiõpilasel tuleb teha 10-15 tundi tööd mõne mittetulundusühingu juures. Seltsil või ühendusel tuleb noortele töö leida ja õpilasel tuleb oma “lambapäevad” tähtajaks ära teha. Lõpuks küsimus: „Kas olen noorte aitamiseks alati valmis?“ Läheneda asjale: „Miks peaksin praktikandid võtma?“ või hoopis: „Miks ka mitte ?“

Mõlemapoolne kasu oli väga konkreetselt välja toodud: „Vabaühendusele see on kasulik, sest:

• noored saavad Sinu ühendusest teada;
• saad tarku ja säravaid abilisi, kes võivad saada tulevikus Sinu vabatahtlikeks või töötajateks;
• saad värske pilgu ja teadmiste ahelat oma tegevustele;
• saad juhendamise kogemuse.

Praktika lõppedes koolis ühiskonnaõpetuse tundides aitab õpetaja õpilastel kogetut teadvustada ja siduda teoreetiliste teadmistega. Kooli ja vabaühenduse koostöö on oluline, sest nii saame ühiselt kasvatada Eestile häid kodanikke.“

Selle kasvatamise alustamiseks ei tulnud esmalt alustada mitte kasvuturba ja väetise valimisega, vaid pidi minema laadale ja Hea Kodaniku istikule oma kasulava maha müüa. 

Kui mul oli üpris põhjalik koolitus selja taga, arutasime Kalle Pullmanniga, mida kasulikku saaksid noored sugupuu-uurijate heaks ära teha. Kas meie värske pilk oli just sama hea kui värske kurk, aga kõige rohkem tundus vaja minevat abikäsi kalmistute kaardistamisel ja arvutisse saaga kaadrite sisestamisel. Peale selle tuli täita vabaühenduste kodulehel meie seltsi kohta käivad andmed. Kui tuli kirja panna seltsi eesmärgid ja sihtrühmad, tundus nagu nõutakse minult nõukaaegseid kongresside direktiive. Raivo Maine andis head nõu, meil on kõik põhikirjas olemas. Nii saigi sealt kõik vajalik võetud.

Laadal osales umbes 56 õpilast Viljandi ja Tarvastu Gümnaasiumist ja 15 mittetulundusühingut. Et natukenegi atraktiivust tõsta, olime koos Kallega kohale tirinud arvuti, et näidata, milline kalmistukaart välja näeb ja kuidas sealt huvi pakkuv hauaplats üles leida. Igaks juhuks sai natukene kontaktidega voldikuid ka trükitud, et huviline saaks midagi kaasa haarata.

Kartsin, et ei suuda võib-olla igavana tunduva asjaga noori oma tegemistesse haarata. Palju rohkem oli tunglemist toidupanga, kodutute loomade varjupaiga ja maanaiste ühenduse esindajate ümber. Viimastel oli isegi kodust küpsetist pakkuda. Õpilasena oleksin ise läinud appi õpilaste teatrifestivali Sillad läbi viima, lootuses näha huvitavaid etteasteid. Mingi punt Viljandi poisse piiras Kalle sisse ja lõpuks jätsid isegi oma kontaktid maha. Üllatuseks valis ka neli Tarvastu poissi oma praktikakohaks meie seltsi.

Esimesel töökohtumisel noortega rääkisime noortega veidi genealoogia seltsist ja sellest, mis tegelikult ees ootab, aga ka kalmistu kommetest ja pärandkultuurist. Uurisime kalmistu plaani ja jagasime kirjapanemist ootavad kvartalid välja. Keegi ei tundud huvi tuima arvutisse andmete toksimise vastu, kõik tahtsid minna välitööle. Kui Viljandi Metsakalmistul oli kaardistamistööd juba alustatud, siis Tarvastus oli ainuüksi mõte sellest jäänud mõned aastad tagasi kalevi alla vedelema. Vallamajas oli veidi ebamäärane plaan, kust võis surnuaia kvartalid välja lugeda. Isik, kes selle ettevõtmisega tegeles, oli surnud, ning firma, kellelt mõõdistamine oli omal ajal tellitud, oli tegevuse lõpetanud. Maidu Tafenaul õnnestus leida plaani koostaja ja temalt juba unustuse hõlma vajunud töö kätte saada. Tarvastu poisid said lisaülesande jagada kõikvõimalikele inimestele täitmiseks ankeete kalmistu platside kohta. Surnuaiapühal jagasin neid ka ise sajakonnale kohaletulnule. Kuigi see tundub piisana meres, on umbes poolsada täidetud ankeeti juba tagasi jõudnud. Praktika lõppes ühise aruteluga ja kokkuvõttega. Juhandajana pidin täitma praktikapäevikus lehekülje, kus tuli õpilase töid, tegemisi ja suhtumist iseloomustada.  

Sügisel algas Viljandimaal kogukonnapraktika uus hooaeg, mida tegid 12. klassi õpilased. Õpilased soovisid, et praktika ei jääks otsapidi kevadisse eksamiteperioodi. Käisin läbi kaks moodulit tõsist koolitust. Küll küllale liiga tee. Uued ja huvitavad ideed kuluvad igal alal marjaks ära. 

Sel korral jäi laat ära – õpilastel tuli valik langetada interneti ülespandud andmete põhjal. Tarvastus korraldati eelnevalt küll infopäev, kus sai viie minuti jooksul pakutavate võimaluste ja töödega õpilasi kurssi viia. Minu jaoks üllatuste üllatus – sain oma meilile praktikale soovijate kirjad nii Viljandist kui ka Tarvastust. Olin veidi mures, sest värskelt sadas maha lumi ja ilmataat polnud ette teatanud, mis temapoolsed edasised plaanid on. Kõik läks õnneks ja poisid sai oma tööd kenasti tehtud. 

Poisid olid oma praktika kohta rääkinud, et valisid Genealoogia seltsi, sest see tundus kõige huvitavam, samas ka ühiskonnale väga vajalik. Eelmised kogukonnapraktikal olnud isikud olid sellest kohast ainult positiivselt rääkinud. Kaasa aitas ka sõpruskonna ühine valikulangetus.

Isegi halba ilma trotsides olid poisid praktikaga rahul ja nõus isegi järgmisel korral appi tulema. Ka esile kerkinud probleemid ei tundunud hirmutavatena. Oli meeldiv kogemus, et sai „Haudi“ keskkonda oma näpud külge panna.

Kindlasti julgeksid nad seda endast noorematele kolleegidele gümnaasiumis soovitada, kasvõi seepärast, et taibata, mida kujutab endast ajaplaneerimine, tähtajad ning koostöö. 

Nüüd olen kõik ausalt ära rääkinud, et ei tasu karta noori oma tegemistesse kaasa tõmmata. Loodan, et mõni hea kodanik läks meie taimelavas kasvama.

 

Tiina Tafenau, Eesti Genealoogia seltsi Viljandi osakonna juhendaja