Minu kogukonnapraktika Rakvere Karmeli koguduses

Kui õpetaja pakkus ühiskonnaõpetuse tunnis välja võimaluse kogukonnapraktikat teha ja seda veel koolitöö raames, siis teadsin, et lasen selle kindlasti käiku. Ühelt poolt on ju hea saada häid hindeid, teiselt poolt mõtlesin, et oleks huvitav kogu protsessi kaardistada ja analüüsida. Oleksin seda teinud ka siis, kui vabatahtlik töö ei oleks juba minu elu igapäevane osa. Minu vabatahtlikutöö Rakvere Karmeli koguduses on tegelikult kestnud juba üle 4 aasta, kuid oma ametlikku kogukonnapraktikat tegin antud perioodil kokku 17 h. Sattusin sinna tegelikult kunagi noorteürituste kaudu nagu paljud teisedki seal tegutsevad või tegutsenud noored. Ma ei teadnud tol hetkel sellest paigast mitte midagi, kui ainult seda, et paljud mu tuttavad käivad ka seal. Otsustasin ka minna ja uudistada, mis seal toimub. Peagi sai sellest kohast mu teine kodu ja sealsetest inimestest minu teine perekond. Võib öelda, et Karmeli kogudus oligi minu vabatahtliku töö alustala.

Karmeli koguduses toimetamise kõrvalt olen olnud 4 aastat seotud ka Rakvere Gümnaasiumi filmifestivaliga. Kahel viimasel aastal olen olnud meeskonnaliige – meeskond tegeleb festivali ettevalmistustega peaaegu terve aasta. Lisaks olen olnud vabatahtlik fotograaf suurel Tallinnas ja Otepääl toimuval triatloniüritusel Ironman. Oleme bändiga teinud mitmel aastal jooksjatele ergutust Eesti Ööjooksul nii Rakveres kui ka Tallinnas. Sügisel toimunud Tallinna Ööjooksul jäin pärast mitmetunnist lõõritamist tuules ja külmas kõripõletikku. Ei saa öelda, et vabatahtlik töö ohvreid ei nõua. Teeksin seda sellegipoolest veel.

 

Esimest korda Karmelisse minnes mäletan selgelt inimeste rõõmsaid ja sõbralikke nägusid ja kallistusi. Olin üllatunud sellest, kuidas minusse kui täiesti võhivõõrasse inimesse suhtuti. Kõik inimesed seal olid armastavad, hoolivad ja tundsid rõõmu oma kogukonnast. Täpselt ei mäleta kuidas või mida mulle koguduse kohta algselt räägiti, aga see informatsioon kogunes pigem aja jooksul. Õppisin järgemööda tundma selle ajalugu, inimesi ja traditsioone. Minu meelest oli väga põnev, et sain koguda teadmisi oma teekonna vältel ja erinevates situatsioonides sain jälle mõne uue asja teada. Arvan, et siiani ei tea ma päris kõike ja see ongi huvitav.

Minu tegevused Karmeli koguduses varieerusid mitmeti. Kuna olen sealse koori üks juhte, olid minu päevad mahukad ja sisustatud. Järgnevalt kirjeldan üritusi, mis tol perioodil aset leidsid. Periood algas noortemeeskonna koosolekuga, mis oli igati produktiivne arutelu. Arutlesime kuidas ja mida võiks paremini ning planeerisime ühte nädalavahetuse laagrit. Koosolek oli vajalik täpsemate tegevuskavade koostamiseks. Sellele järgnes mõne päeva pärast kooriproovi koosolek, kus panime paika esmase tegevuskava ning saatsime info meie meediatiimile. Toimus ka noorsootöö meeskonna häälestus – väike üritus tiimile mõtete kogumiseks ja enda laadimiseks, mida korraldada ja läbi viia aitasin. See kulges igati plaanipäraselt.

Paari päeva pärast toimus koguduse jumalateenistus, mille ettevalmistustel ma ka osalesin. Vastutasin eelkõige teenistuse muusikalise poole eest, kuid aitasin ka muid jooksvaid asju sättida. Noorteõhtu ettevalmistustega olin samuti tihedalt seotud. Aitasin saali kujundada ja programmi ette valmistada. Ürituse ajal oli minu fookus suunatud sellele, et kõik toimuks õigel ajal. Samuti noortega suhtlemisele, olin nende jaoks lihtsalt olemas.

 

Analüüsides kogu oma tegevuskava võin öelda, et oli tõeliselt töine paar nädalat. Jäin oma tööga rahule ja ka tagasiside oli selle vääriline. Tore, et suutsime leida häid lahendusi ürituste korraldamiseks arvestades kõiki olusid (pean eelkõige silmas koroonat). Õnnelik olen muidugi ka selle üle, et kooliasjad ei jäänud kuidagi tähelepanuta ja said edukalt tehtud. Ei jää nad praktikaväliselt ka, muidu ma arvatavasti ei panustaks nii palju igale poole. Minu eesmärgid antud perioodiks olid arendada meeskonnatööd ja suhtlemisoskust ning olla erinevate asutusevaldkondade toimimise keskel. Need said ka täidetud. Kuna sel ajal tuli palju ette erinevaid koosolekuid ja meeskonnaga ühiselt planeerimist, tunnen, et sain selle meeskonnatööga hakkama.

Ma kipun tihti võtma enda peale kogu asjade korralduse ja kõik ise ära tegema, kuid seekord sihilikult andsin ülesandeid ka teistele meeskonnaliikmetele. Õppisin teistega arvestamist. Üldse olen seda oskust palju omandanud oma Karmelis tegutsemise aastate ajal. Kui minu Karmelis tegutsemine kunagi läbi peaks saama, siis võtan sealt kaasa suure kogemustepagasi, mis põhineb suhtlemisel, südamega nägemisel ja meeskonnatööl. Need on tohutult väärtuslikud omadused ja moodustavad eluks vajaliku samba. Kindel on see, et Rakvere Karmeli kogudus on väga avatud ja soe paik. Tegevused on hästi organiseeritud ja inimesed panustavad südamega. Kõik valdkonnad on jagatud ja kõik meeskonnad on hästi toimivad. Kui jätkata seda tööd samamoodi ja panustada inimestesse sama vaimustunult, on tulemus alati viljakas. Vabatahtlik töö on mind õpetanud tegema tööd teistmoodi ja olema rohkem tänulik lõpptulemuse üle. Oskan hinnata töökvaliteeti ja panustada kogu hingega ka siis, kui töö pole tasustatud.

 

See kogemus on midagi, mida ei saa kunagi raha eest ja mõte sellest paneb mind tahtma seda teha. See kasvatab vaimselt ja avardab silmaringi. Tunnen, et see on minu väike panus ühiskonda ja inimeste heaollu. Oluline on olla mõneti ennastohverdav, sest keegi võib saada sellest inspireeritud ja see võib käivitada võimsa ahelreaktsiooni. See vist ongi minu igatsus ja põhjus, miks ma olen vabatahtlik. Inimeste vabatahtlik töö õigustaks end igaljuhul ka siis, kui lihtsalt oleks kellelgi kellegi panusest abi. Kunagi ei või teada, mida võivad teod või sõnad kellelegi tähendada. Need on vahel isegi elumuutvad.

Olen täiesti kindel ka selles, et tegelen vabatahtliku tööga terve oma elu. Ma ei pruugi teada veel kõiki neid väljundeid, aga ma tean, et see on suur osa minust ja see teeb minust terviku. Olen tohutult tänulik selle eest, et elu pakkus mulle võimaluse panustada ja mina sellest kinni haarasin. Arvan, et see on vajalik, et ühiskonnaõpetuse kursuses oleks selline vahva võimalus ennast ja kogukonda avastada. Hea, et õpetaja hoolib sellest, et noored saaksid sellise väärtusliku kogemuse osaliseks. Kui kogukonnapraktika pole ideaalne võimalus oma ühiskonnateadmiste “praktiseerimiseks”, siis mis on? Jään huviga ootama, milliseid sellealaseid väljakutseid tulevikul mulle veel pakkuda on.

 

Liisa Käiväräinen, Rakvere Reaalgümnaasiumi 12. klassi õpilane