Kui viitsida, saab palju ära teha

Olen 18-aastane ja osalesin kogukonnapraktikal, kuna abiturientidel on see kohustuslik. Algul, kui õpetaja meile sellest rääkis, tundus, et see ei huvita mind üldse: lihtsalt pean veel jõudma teha midagi, kuigi teistegi tegevuste jaoks ei jätku aega. Infotunnil leidsin aga valdkonna, mis mind väga huvitas, ning otsustasin sinna praktikale ka minna: Eesti Tsöliaakia Selts.

Ma olen praktikakoha ning juhendajaga väga rahul, sain väga palju uusi teadmisi – eelnevalt ei teadnud ma sellisest haigusest nagu tsöliaakia eriti midagi. Minu praktikaülesanne oli suhtliselt kerge ja see oli juhendajal juba varem välja mõeldud: tuli uurida Lääne-Virumaa lasteaedade ja koolide võimalusi gluteenivaba toidu pakkumisel. Tegin seda koos paarilisega. Saatsime meilid ning jäime vastuseid ootama. Saadud vastuste põhjal pidime tegema kokkuvõte, mis tuli välja umbes nagu väiksem uurimistöö. Väga kahju oli vaid sellest, et vastuseid nii vähe tuli. Juhendaja vaatas tulemuse üle ning jäi meie tehtud tööga rahule.

Kuna ise olen Rakverest, aga praktikajuhendaja oli Tallinnast, siis see oli natuke takistuseks, kuigi kõik vajaliku informatsiooni saime Skype või Facebooki kaudu vahetatud. Tegime mitmeid Skype kõnesid, kus ta rääkis meile seltsist, millega tema seal täpselt tegeleb, mis on tsöliaakia jne. Järgmistel  kordadel arutasime oma ülesandeid ja seda kuidas meil läinud on. Olen oma praktikajuhendajaga väga rahul – väga positiivne ja sõbralik inimene. Varsti kohtume temaga ka Rakveres, kui ta tuleb meile tagasisidet kirjutama.

Ma arvan, et kogukonnapraktika oli minu jaoks uus ja väga huvitav kogemus. Oleksin samuti vabatahtlik kusagil ühenduses, mis mind tõesti huvitaks, ning kuna Tsöliaakia Selts mind huvitas, siis seal oli ka väga tore oma praktikat läbida.

Minu jaoks ei olnud praktikal olles mitte midagi igavat, natuke rohkem viitsimist ning väga palju saab vabatahtlikuna ära teha.  Kindlasti soovitan kõigile praktikakohaks Eesti Tsöliaakia Seltsi ning tuleb kõigest olla julge!                                                                                  

Autor: Maria Mironova Rakvere Gümnaasiumist