Kogukonnapraktika – õuesõppe programm heade kodanike õpilastele
Teve Floren
EMSL-i kogukonnapraktika projekti vedaja TEVE FLOREN võtab katseaasta kokku ja kinnitab, et uuel õppeaastal levib praktika üle Eesti.
Kooliaasta lõpu eel kohtusime Rakveres tosinkonna vabaühenduse esindajaga, et vastastikku veenduda, kas säärasest koolide ja vabaühenduste koostöövormist nagu kogukonnapraktika võiks gümnaasiumitaseme ühiskonnaõpetuse aine osana asja saada või on see nii ühendustele kui ka kooliperele muude kohustuste kõrvalt liiga suur tükk haugata. Läksime lahku pea sama kiirelt põksuvate südametega, kui kohtumisele tulnud olime.
Küsimus, kui hästi me hakkama saame, oli endiselt õhus, kuid meisse oli kogunenud ka nauditav annus entusiasmi ja toniseeriv sutsakas nooruslikku energiat mõttest, et saame üheskoos enam kui saja iseseisvat elu alustava gümnasisti kooliharidust väärtuslike eluliste kogemustega rikastada.
Esimese aastaga on kogukonnapraktika täiendanud 115 Rakvere abituriendi ühiskonnaõpetuse aine programmi. Kooliaasta algul sai iga Rakvere Gümnaasiumi ja Rakvere Reaalgümnaasiumi abiturient ülesande valida endale praktikakohaks huvipakkuv kohalik vabaühendus ning olla enne kevadet ühendusele 2–4 nädala jooksul vä- hemalt kümme tundi abiks. Katseprojekti koordineeriv vabaühenduste liit EMSL pakkus õpilastele välja 23 praktika juhendamiseks valmistunud Lääne-Virumaa vabaühendust ja üksikute eranditega leidsid õpilased üles just need vabaühendused, kelle tegevusse nad heal meelel panustasid.
“Tahtsin saada kogemust IT valdkonnas ja näha, mida seal tehakse, sest edasi on mul plaan minna õppima IT-d,” selgitas tarkvaarendusega tegeleva MTÜ valinud Kaspar. “Minu elus olid ainult üksikud kokkupuuted puuetega inimestega ning ma ei saanud rahu enne, kui sain kogemusi juurde,” kirjutas essees MTÜ Kirilill uus toetaja Mare.
Esimeste julgetena katseprojektis osalenud ühiskonnaõpetuse õpetajate Elle Kohali ja Heli Kirsi hinnangul aitab kogukonnapraktika õpilastel vabakonnaga seonduvat paremini mõista ning juhib õpilaste tähelepanu ühiskonna probleemidele. “Saadi teada, et vabaühendusi on vaja ka selleks, et ühiskonna sidusust tagada ja et inimesed ei istuks niisama kodus, vaid tegutseks mingi eesmärgi teostumise nimel,” kirjeldas Kirsi õpilaste arusaama vabaühenduste tegevusest pärast praktikat. Seda võis lugeda paljudest esseedest, mille õpilased praktika järel ühiskonnaõpetuse tunnis kirjutasid. Hea meel oli tõdeda, et nii mõnegi õpilase skepsis ja protestivaim oli praktika positiivse kogemuse järel lahtunud ja anti asjalikke soovitusi, kuidas programmi paremaks muuta, kuigi eks lõpuni jagus ka lisakohustuse vastu tõrkujaid ja neid, kes kohustuslikku vabatahtlikku tööd kurjalt taunisid.
Kuidas aga hindavad kogukonnapraktikat õpilasi juhendanud vabaühenduste eestvedajad, küsisin Marko Tormilt MTÜ-st Rakvere Maraton, Malle Kaarmannilt Huviseltsist Elujoon, Reimo Reisbergilt vabavaralist tarkvara arendavast MTÜ-st Nynask ja Evi Tormilt Mõedaku Spordibaasist.
Paljud õpilased olid esimest korda vabaühenduse juures vabatahtlikuna abiks. Kas nad kohanesid abistaja rolliga kiiresti?
Malle Kaarmann: Esimesel kokkusaamisel oldi tagasihoidlikud, aga edaspidi tehti tööd omaalgatuslikult ja ka heade ettepanekutega.
Reimo Reisberg: See oli ka mulle esimene kord juhendada vabatahtlikke, kelle ootuste ja oskuste kohta mul esialgu teadmised puudusid, kuid seda suurem oli üllatus, kuivõrd asjalikud nad olid. Tõenäoliselt tuli kasuks tunduvalt vabam õhkkond võrreldes koolipingiga.
Evi Torm: Noored olid väga asjalikud, kõik ülesanded said tehtud.
Marko Torm: Meie õnn oli selles, et ühingusse praktikale tulnud õpilased olid meie projektide ja tegevusega enne kursis ning teadsid täpselt, mida ja miks me teeme. Usun, et peamiseks väärtuseks kujunes noortele see, et lisandus arusaam, kuidas seda kõike tehakse. Kuidas saavutatakse eesmärke, mis esmapilgul võivad tunduda utoopilised; kui palju erinevaid ressursse tegelikult eesmärgi saavutamiseks vaja läheb: energiat, füüsilisi töötunde, raha, inventari ja mõistust.
Mida sai noortelt vastu teie vabaühendus ja sina juhendajana?
RR: Noored olid suureks abiks mitme siiani ootel olnud lahenduse väljatöötamisel. Mulle juhendajana oli see kindlasti väärt kogemus praktika plaanimise ja läbiviimise osas.
ET: Sain palju positiivset energiat ja noored lubasid vabaühendusele ka edaspidi appi tulla.
MT: Puhast energiat, vaateid noorteprojektidele noortelt endilt ja adekvaatset tagasisidet tervikuna. Kõige hirmsam on see, kui sulle endale tundub, et kõik, mida teed, on hea ja suurepärane. Kõrvalthindajad ja protsessiväline tagasiside annavad tegelikku kindlustunnet ja suunavad kiiremini ja valutumalt õigele teele.
Mida soovitaksid Eesti vabaühendustele, kes kaaluvad noorte kogukonnapraktikale kutsumist?
RR: Esialgu tasub hoolega mõelda, kas vabaühendusel on pakkuda piisavalt erinevaid ülesandeid, et noortel oleks võimalus leida endale meelepärane, ja kas ise ollakse valmis lisanduvaks töömahuks. Tuleb olla valmis juhendama ja küsimustele vastama ning julgustada noori küsimuste tekkimisel neid esitama. Kokkuvõttes aga võib olla tegu väärt kogemusega nii noortele kui ka vabaühendustele.
MK: Hästi läbi mõelda, kuidas leida noortega ühine keel. Kui MTÜ soovib areneda, siis on see kasulik suhe noorte ja veidi vanemate vahel.
ET: Noored on ju edasiviiv jõud! Puhas rõõm, et nad on nõus appi tulema. Kui ei anna neile võimalust, siis nad ju ei teagi, et me neid vajame.
MT: Tasub kindlasti. Üks asi on väärtus ühingule ja uued sisendid vabaühenduse töös, aga teisalt ka võimalus anda oma panus. Minul pole kunagi olnud mentoreid, juhendajaid, kes avaksid silmi sellele, mis fassaadi taga. Tänapäeval on see võimalus noortel olemas ja seda saab kasutada täpselt niikaua, kui on ühendusi, kes vaevuvad panustama. On hea tunne, kui näed, et midagi on sinult teistele üle kandunud ja et seda teadmist kasutatakse uute ettevõtmiste puhul.
Kogukonnapraktika jätkub ja laieneb 2014/2015. õppeaastal teistesse Eesti piirkondadesse.
Artikkel ilmus ajakirja Hea Kodanik suvenumbris 2014 (36-37 lk). Autor Teve Floren.