Kogukonnapraktika Lood Kodaniku-mis-asi? ehk «Keegi peaks midagi tegema!»

Kodaniku-mis-asi? ehk «Keegi peaks midagi tegema!»

Ehkki «kodanikuharidus» kõlab kas lihtsalt pika postkantseliitliku sõnana või millegi sellisena, mis on koolide ja teismeliste teema, on see kõigi asi ja üldse mitte ainult noortele mõeldes, kirjutab vabaühenduste liidu EMSL töötaja Mari Öö Sarv.

Kes ajab kodukandis rahva kokku ja suhtleb ametnikega, kui kerkimas on maja, mis kellelegi ei meeldi, või suletakse raamatukogu, mis kõigile meeldib? Kes lükkab kortermaja ees parkimiskohad lumest puhtaks, kui kojamees on haige või üldse puudu? Kes läheb kooli hoolekokku ja võtab enda peale ka klassitäie laste kevadmatka korraldamise?
Kes peatab liikluse, kui sõiduteel mängivad aiast välja jooksnud väikelapsed? Kes aitab püsti ja võibolla kojugi su vanaema, kui too poeteel kraavi libiseb? Kes hoiab silma peal su valitud parlamendisaadiku tegudel nelja aasta jooksul pärast valimisi?
Selliseid inimesi võiks olla Eestis palju-palju rohkem. Aga kust nad tulema peaksid? See ongi kodanikuhariduse küsimus.Valimisprogrammides räägiti kodanikuhariduse lipu all küll riigitruudusest, küll ettevõtlusharidusest, ja ükski neist ei ole halb ega vale. Kuid kodanikke saab utsitada aktiivsemalt ühistes asjades osalema tuhandel muulgi moel.Lahkuvas parlamendikoosseisus läbis kolmanda lugemise põhiseaduse muutmise eelnõu, mis annab – uue koosseisu heakskiidul – kohalikel valimistel hääleõiguse juba 16-aastastele noortele. Kriitikud väidavad, et nii noored pole selleks küpsed. Aga neid saab küpsetada, vaja on vaid leida sobivad vahendid. Nagu saab küpsetada täiskasvanuid, kes praegu veel kaasa ei räägi.

Aga alustame näiteks neist 16-aastastest. Teismelisi on igasuguseid. Osa tõesti huvitubki poliitikast, lööb kaasa varivalimistel ning kuulab huviga valimisdebatte (üks kuuenda klassi poiss saatis oma tähelepaneku kampaaniareeglite rikkumisest isegi valimiste valvuritele!); teine osa keskendub muudele asjadele.

Kriitikud küsivad, miks peaks andma valimisõiguse inimestele, kes poliitikast mitte midagi aru ei saa ja sellest ei huvitugi; liiati on nad kergesti mõjutatavad kõigest, alates sõpradest ja lõpetades populistlike lubadustega. Aga ka 25-aastaseid on igasuguseid ning 52-aastaseid on igasuguseid: osa osaleb aruteludes ise, osa huvitub neist, osa käib valimas ilma pikema analüüsita, osa on populismiga kergesti mõjutatavad ja osal on täitsa ükskõik. Küsimus polegi vanuses, vaid sellessamas kodanikuharituses.

Noorte – ja kõigi teiste – kokkupuutumine osalemise ja kaasarääkimisega omaenda elu puudutavates asjades on nende esimene samm haritud kodaniku teel. Teisipidi siis esimene samm kodanikuhariduse teel. Kes kord kodulähedase ristmiku, kooliaia või koju toova ühistranspordi asjus arvamust avaldanud ja selle otsustajatele välja hääldanud, ongi saanud kogemuse, et ei elu ega olu juhtu ise, see juhtub, kui aktiivsed inimesed ise pihta hakkavad. Isegi kui see esimesel korral peaga vastu seina jooksmisena tundub.

Nii et ärme keskendu ka õppekavadele, need ei sega ju kaasarääkimise õpetamist päris elus. Räägime eeskujudest nii kodus kui koolis ja päris elust.

Kui kodanikul juba osalemise maitse suus, siis on kahtlemata suurimaks kodanikuhariduse andjaks vabakond oma kümnete võimalustega kaasa mõelda, aidata, öelda, parandada, osaleda, õppida, harjumuseks kujundada.

Kui noortest rääkida, siis saab osaleda skautluses ja noorteühingutes, aga võimalusi on ka vabatahtlikus töös, talgutel või oma hobiga seotud vabaühenduses. See kõik annab kogemuse, et kes siis veel kui mitte meie ning et igaühe teod ja otsused loevad.

Eestis on palju ka selliseid vabaühendusi, kes kaasavadki noori, koolitavadki inimesi või aitavad oma liikmetel või kasvõi hobikaaslastel kasvada milleski paremaks või lausa paremaks kodanikuks. EMLSi algatatud kogukonnapraktika on hea näide: abituriendid käivad ühiskonnaõpetuse tundide raames vabatahtlikuna abiks enda valitud vabaühenduses. Kes tegeleb seal kellegi abistamisega, kes programmeerimise või kujundamisega, kes suure ürituse korraldamisega. Kõigile leidub midagi ja jällegi on kõigil suus uutmoodi minust-sõltub-midagi-maitse.
Kodanikuhariduse «kolmandal astmel» on need organisatsioonid, kes pühendunudki sellele, et ühiskonnas oleks rohkem tarku kodanikke, kes oskavad osaleda, arutleda, kriitiliselt mõelda, küsida, väärtustada.
Kui meil poleks näiteks väitlusseltsi, Domus Dorpatensist või programmi «Noored kooli», oleks Eesti kindlasti vaesem kümnete või sadade aktiivsete noorte inimeste võrra, kes lisaks oskusele mõista ja mõtestada on ka eeskujuks ja teejuhiks teistele noortele.
Tuleme nüüd tagasi selle 16-aastase juurde. Kujutleme, et me praegune ühiskond ja eeskujud kodus-koolis on andnud talle piisavalt kriitilise mõtlemise oskust ja algatusvõimet, samuti kaasalöömissoovi kodukandi ja ka suuremates asjades.Ta tajub oma rolli teiste arvamuste hulgas ja demokraatias. On tõenäoline, et 40-aastaselt on ta kui mitte enamat, siis vähemalt oma kogukonnas aktiivne eestvedaja: ta leiab inimesi, kel on ühised huvid, ja võtab kätte, kui miski vajab ärategemist. Aga ilmselt on ta rohkemat.Selliseid inimesi ongi Eestile vaja. Inimesi, kes selmet ohata «Keegi peaks ometi midagi tegema!» või kurta «Miks kõik toimub Tallinnas ja miks meie külas keegi debatti kokku ei kutsu?», märkavad ja ütlevad välja ning otsivad ja leiavad lahendused, toovad kokku need debatid ja veavad eest seda küla.—

Arvamusartikkel ilmus Postimehes 12.märtsil 2015.