Ebatavaline vabatahtlik – kogukonnapraktikant

Vaatame kogukonnapraktika ajalukku: Aljona Galazan vaatab tagasi kogukonnapraktika teisele aastale, kus noored olid ise ka üllatunud, kui hea oli kogukonda panustada.

Äsja lõppenud kogukonnapraktika teise hooaja tegemistes osales 298 abiturienti kuuest koolist ja 57 vabaühendust. Teisel aastal oli meie jaoks oluline teada saada, kas kogukonnapraktika leiaks koha õppekavas, vabaühenduste tegevustes ja noorte elus. Nagu katseprojektis, küsisime nüüdki osaliste arvamust ja järeldame, et leiaks küll.

Kogukonnapraktika on EMSLi Inglismaa malli järgi algatatud programm, mis viib gümnaasiumide õpilased ühiskonnaõpetuse tunnist kohalikesse vabaühendustesse põgusale praktikale. Tänu Avatud Eesti Fondile laienes programm Lääne-Virumaalt ka Lääne-, Harju- ja Raplamaale.

Osavõtjad innustavad meid programmiga edasi minema, et anda veel rohkematele noortele võimalus osaleda kogukonnaelus ja omandada kogemus, mis üsna hõivatud ja suhteliselt perekooli ringi suletud noortel jääb muidu saamata. Seda kogemust peeti tagasisides kasulikuks, kohati südantlõhestavaks, kohati lõbusaks, silmiavavaks ja lihtsalt lahedaks ettevõtmiseks, mis rikastab koolielu ja värskendab kogukonna heaks tegutsevate vabaühenduste elu. “Koolis peaks selliseid ägedaid praktikaid korraldama,” lausub üks kogukonnapraktikantidest. “Olin varem vabatahtlikust tööst mõelnud ja ühiskonnaõpetuse tunnis pakutud võimalus tuli üllatusena,” ütleb teine.

Valikute vikerkaar

Valides endale praktikakohaks meelepärase ja tulevase erialaga sobivaima vabaühenduse, käisid abituriendid väga erinevates organisatsioonides ja kaetud said peaaegu kõik valdkonnad: heategevusühendused, tugikeskused, huviseltsid, spordiklubid, mõisakoolid, koerte varjupaigad, maakondlikud arenduskeskused, kogukonnaseltsid, asenduskodud, kirik ja sõltumatu meedia.

Noored aitasid korraldada konverentse, koolitusi ja tunde, võtsid osa kodanikupäeva sündmustest, tegid taustauuringuid, tõlkisid, aitasid kodulehega või toodete tarnega, korjasid ja jagasid toitu, osalesid koosolekutel, sh ka juhtkonna koosolekutel, pakkusid ideid vabaühenduse strateegia muutmiseks/parandamiseks, otsisid rahastusvõimalusi, tegelesid erivajadustega lastega, esinesid laval ja otse-eetris, tassisid toole ja kive, aitasid metsa koristada ja õppisid metsas käitumist, aga ka meisterdasid, 3D-printisid, mängisid, tegid sporti ja said omavahel rohkem tuttavaks.

Vabaühenduste juhendajad tõdesid, et praktikandiga tegelemine nõuab aega ja oskusi, aga see koorem on poole väiksem, kui juhendajal on tahtmist noortesse panustada. Vähe sellest, et vabatahtlike juhendamine on omaette kunst, eriti algajale, sellele lisandus ka kogukonnapraktikantide “ebatavalisus”. Nende jaoks on see kohustuslik tegevus, mis võtab teatud osa noore ajaresurssist. Nii nad tulevadki vabaühendusse veidi kohustuse täitmise tundega ja hoiakuga, olles enne tunnis õpetajate ees ka korralikult vingunud. See nõudis nii õpetajatelt kui ka juhendajatelt lisaaega, et noori motiveerida, mida “tavalise” vabatahtlikuga pole vaja teha. Kuid pingutus, kannatus ja usk, et see teeb noorele head, kandsid vilja.

Sulandumise käigus hakkas noortel liikuma mõte ja tekkima tahe. Juhendajad leidsid hakkajaid, tublisid, aktiivseid, mõtlevaid, tõsiseid, lõbusaid, toredaid, lahedaid, sooje inimesi, ei vastutust ega rasket tööd kartvaid noori täiskasvanuid. “Võrreldes kõrgkoolist tulnutega on gümnaasiumi praktikandid palju lõbusamad ja nendega on hea koos töötada. Õppisin neilt jälle seda, kui tore on noor olla,” ütles üks juhendajatest. “Imetlesin seda, kui sujuvalt sai sportlikult lohaka stiiliga loomult arglikust noorukist härrasmehelik esineja ning millise mõnuga ta ahmis infot selle kohta, kuidas mõjuda inimestele, et neid oma visiooni kaasa saada,” rõõmustas teine juhendaja. “Koolis ei adu õpilased, kui palju teadmisi neil on ja kus neid kasutada saab,” ütles üks kogukonnapraktikant.

Heategevus võlub

Kõige rohkem mõjutas praktika muidugi neid õpilasi, kes puutusid kokku heategevusega. Üllatas ja lõhestas südant teadmine, kui palju meil tegelikult abivajajaid on, millises olukorras mõned lapsed on sunnitud elama ja milliste eluraskustega peavad mõned inimesed meie ühiskonnas hakkama saama. Nii saadi teada sedagi, et “maailmas ei ole ainult õelad ja ülbed inimesed”, et “meil on üldse selline asi nagu vabaühendus”, kui palju tegelikult kodukohas vabatahtlikke ja abistajaid on. “Käisin hooldekodus ja kõik tundsid minust alati suurt rõõmu, tundsin esimest korda, et ma olen kellegile nii oluline,” kirjutas üks noor.

Oma valikuga jäid rahule pea kõik, ainult kolm õpilast 174st tagasisidet andnust mitte. Kümnendik jäi enam-vähem rahule – enamjaolt oli kõhkluste põhjuseks kogukonnapraktikandi ja juhendaja erinevad ootused. Paljud tõdesid, et ilma kogukonnapraktikata poleks nad vabatahtlikuna tööle läinud, kuid nüüd, kui see maailm on avastatud, vaba tahe teadvustatud ja esimese sammu hirm ületatud, on palju kergem uuesti minna, proovida vabatahtlikku tegevust tulevikus või hoopis luua oma MTÜ.

Väljakutse juhendajatele

Ka juhendajate jaoks oli kogukonnapraktika hea väljakutse – sai treenida juhendamisoskust ja võimaluse vaadata oma tegevustele teise nurga alt, samuti saada uusi teadmisi noortelt. “Tuli õppida arvestama, et noortel on ka koolitöö ja muid tegevusi,” tõdes üks juhendajatest. “Kui juhendaja oli praktika ülesanded hoolikalt ette valmistanud, oli praktikandist suurt kasu, praktika oli mõlemale poolele sisukas,” toetas ettevõtmist teine. Juhendajate suurest vaevast on saanud noorte positiivne kogemus: kiideti kõiki juhendajaid, meeldivat õhkkonda, paindlikku graafikut ja huvitavaid ülesandeid ning tänati tööeluks vajaliku kogemuse eest.

Ühiskonnaõpetuse õpetajate jaoks oli kogukonnapraktika hea võimalus muuta oma ainet huvitavamaks, siduda teooriat praktikaga ning suurendada koolilaste uudishimu maailma ja erinevate tegevuste vastu. Meetod arendab ettevõtmisoskusi, esinemisoskust, empaatiat ja tolerantsust ning pakub meeskonnatöö kogemuse. Tundmatu situatsiooniga tegelemine ja vahel ka konfliktiolukorrast väljumise vajadus paneb jällegi täiskasvanute oskused proovile.

Õpetajad ja juhendajad tunnistasid vapralt, et uue rolliga harjumine võttis aega ja suurt vaeva just ühise aja ja tööstiili leidmisel, kohati hirmutaski rohkem tundmatus ja tegelikkus oli lõpuks teine. Protsessi jooksul tuli aga hea maitse suhu ja ettenähtud kümnest tunnist jäi paljudele vähekski. Õpetajate sõnul tiivustasid neid taas noorte esseed ja suhtumise suur muutmine ning isu eksperimenteerida tuli tagasi. Olgu see julgustuseks ühineda soovivatele õpetajatele ja juhendajatele!

Hea kodaniku pisik

Müürilehe variparlamendi 100. idee autor, kodanikuühiskonna edendaja Urmo Kübar unistab:

“Minu unistuste Eesti on kogukond, kus inimesed /…/ tahavad ja oskavad ise ja koos teistega oma probleeme lahendada ja rõõme jagada. Selline muutus ei ole saavutatav ühe geniaalse otsusega, vaid sünnib aja jooksul, nii nagu levivad viirused – kokkupuudetest sellise n-ö hea kodaniku pisiku kandjatega.”

Täname vapraid ja ütlemata tublisid osalevaid õpetajaid ja juhendajaid, et nakatate ka noori! Kogukonnapraktika elab edasi Raplamaal, Läänemaal ja Lääne-Virumaal ning laieneb mujalegi, kuid sellest räägime mõne aja pärast. Järgmine hooaeg on algamas – teeme ikka edasi!

—

Kokkuvõte ilmus ajakirjas Hea Kodanik 2015. aasta kevadnumbris (lk 34-35).  

 

Kogukonnapraktika programm on Haridus- ja Teadusministeeriumi Noortegarantii osa ja seda rahastatakse 2015-2018 aastatel haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Eesti Noorsootöö Keskuse poolt elluviidava ESF kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ kirjeldatud tegevuste raames.