Noored on ägedad, kui neile selleks võimalus anda
4. oktoober 2018
Noored ei ole hukas, pigem on küsimus, kas meie, täiskasvanud, oleme piisavalt julged, et pakkuda järelkasvule võimalusi oma loovust ja varjatud andeid realiseerida, kirjutab Kogukonnapraktika ja SPIN-programmi kogemuse põhjal Andrei Liimets.
Septembri alguses vallutas meedia esiküljed murettekitav pilt, mis näis kinnitama küllap iga põlvkonna hirmu – et noored ongi nüüd hukas. Kampades kogunemine, vägivallale kaldumine ja üldine antisotsiaalne käitumine omistati üksikute näidete pealt üsna kiiresti suuremaks ühiskondlikuks murepunktiks, mille tarbeks oli muidugi tarvis leida ka need, kel oma töö tegemata jäetud. Kes süüdistas hooletuid vanemaid, kes saamatut riiki, kes valimiste eel tähelepanu otsivaid poliitikuid, kes hüsteeriale pinnast loovat ajakirjandust.
Oluliselt vähem räägiti lahendustest ja sellest, kuidas üle Eesti toimetab juba mitmeid noortele suunatud algatusi, mille eesmärk on kirjeldatud olukordi ära hoida. Suur osa neist tuleb erinevate vabaühenduste poolt – Noored Kooli viib koolide juurde võimekaid inimesi, et iga laps saaks hea hariduse, Kiusamisvaba Kool tegeleb kiusuennetusega, Vabaühenduste Liidu veetav Kogukonnapraktika viib noored kodanikualgatuste juurde praktikale ja SPIN-programm õpetab läbi jalgpalli erinevaid eluks vajalikke oskusi. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata, viimase kahega seob mind ka igapäevatöö.
Ükski sellistest lahendustest ei pääse üldiselt lehtede esikaantele, kuna ei lahenda ühtki karjuvat probleemi ühe ropsuga nüüd ja täna. Kõiki neid seob aga pikaajaline vaade – sekkuda seal, kus probleeme on võimalik ennetada selmet tegeleda pärast tagajärgedega, mis kipub olema kordades kulukam ja keerulisem. Õnneks nähakse ka ministeeriumites ja ühiskonnas laiemalt üha enam just ennetustöö väärtust ja pannakse rahastuse jagamisel rõhku algatustele, mille mõju ei pruugi paista ühiskonnas veel järgmisteks valimisteks, küll aga mitmete aastate lõikes.